vihaara (sanskriti ja paali keeles vihāra ‘peatuspaik’; tiibeti keeles gnas pa, dgon pa; hiina keeles 精舍 jingshe; jaapani keeles shoja), budismis klooster, nii pühendunute ja maailmast eraldunute asupaiga kui ka institutsiooni tähenduses, kus tegeldakse buddhadharma õpetamise ja hoidmisega.
Algupäraselt tähendas vihaara Buddha ja tema järgijate pikemaajalist peatuspaika vihmaperioodil. Püsivamatest peatuspaikadest kujunesid ajapikku kloostrid ja õppeasutused.
Vihaara võib olla vaid üksiku munga või nunna erakla, aga ka kloosterülikool, kuhu võib kuuluda tuhandeid munkasid ja nunnasid.
Suurim ja kuulsaim vihaara Vana-Indias oli Nālandā. Sõna vihaara järgi on oma nime saanud tänapäeva India Bihari osariik ja tõenäoliselt Buhhaara linn tänapäeva Usbekistanis, mis enne muslimite vallutusi oli üks budismi keskusi Kesk-Aasias. Võimalik, et seal asunud vihaara avaldas mõju islami kõrgkoolide – medresede – ja nende kaudu Euroopa varasemate ülikoolide kujunemisele.
Inglise keeles vihāra, monastery.