vaikne valgustus (hiina keeles 默照 mozhao; jaapani keeles mokushō), chan’i ehk zen’i meeleharjutus, mis seisneb istuvas mõtlusasendis (hiina keeles zuochan; jaapani keeles zazen) toimuvas vaikses süvenenud enesevaatluses.
Selles on lõimunud budismi meeleharjutuste kaks traditsioonilist aspekti: ‘vaikust’ (hiina keeles mo) samastatakse meelerahuga (sanskriti keeles śamatha; hiina keeles zhi), ‘valgustust’ (hiina keeles zhao) aga analüüsiva vaatlusega (sanskriti keeles vipaśyanā; hiina keeles guan). Vaikse valgustuse harjutustes käsitletakse mõlemat ühe ja sama protsessi lahutamatute osadena. Keskendumine objektile, milleks võib olla hingamine, oma keha, meeleolud või mõni muu seadmus, tähendab ühtlasi ka selle üksikasjalikku uurimist ja analüüsi; üks toetub teisele ja vastupidi.
Pikaajalise vaikse valgustuse harjutamise tulemusel vabaneb meel ahistavatest sundmõtetest ja meeleplekkidest ning kaob tunnetuspiir enese ja teiste ning ümbritseva maailma vahel. See süvendab kaastunnet ja mõistmist. Ideaalis viib vaikse valgustuse pikaajaline harjutamine virgumiseni.
Chan’i traditsioonis seostatakse vaikse valgustuse meetodit rohkem caodong’i (jaapani keeles sōtō) koolkonnaga, kuna linji (jaapani keeles rinzai) koolkonnas pannakse enam rõhku gongan’i (jaapani keeles koan) ja huatou (jaapani keeles wato) harjutustele.
Inglise keeles silent illumination.