Main altar before Shangqing Temple on Qingchengshan, in Chengdu, Sichuan.jpg

taoism (hiina keeles 道家 daojia ’kulgemise koolkond’, 道教 daojiao ’kulgemise õpetus’), üks kolmest hiina peamisest õpetusest konfutsianismi ja budismi kõrval, õieti õpetuste, kultuste ja religioossete institutsioonide kogum, mis kujunes välja meie ajaarvamise esimestel sajanditel sõdivate riikide ajastu (475–221 e.m.a) mõttesuundade ning hiina rahvausundite ja šamanistlike traditsioonide baasil.

Taoismi otsest rajajat või otseseid rajajaid ei ole võimalik nimetada, sest see on kujunenud erinevatest üksteisest sõltumatutest allikatest. Tihti peetakse taoismi rajajaks «Daodejingi» väidetavat autorit Laozid, kuid isegi kui selline isik on kunagi elanud, ei ole tal midagi tegemist hilisema mütologiseeritud Laoziga. Taoismi kui religioosse kultuse juured ulatuvad tõenäoliselt eelajaloolisse aega.

Mõiste taoism on lääne päritolu ning tuletatud taoismi kesksest mõistest kulg (hiina keeles dao).

Taoismi üks allikas on Hiina sõdivate riikide ajastu õpetused, mida Hani ajastu (206 e.m.a – 220 m.a.j) ajaloolased käsitlesid dao koolkonnana (hiina keeles daojia). Selle tuntuimad esindajad on Yang Zhu, Zhuangzi ja legendaarne Laozi neile omistatud tekstidega. Neid kõiki ühendab loomuliku loodusliku kulu pidamine ülimaks, mida inimene peaks järgima. Kulgemiseni jõudnud inimest nimetatakse õndsaks.

Varajast taoismi ühendab ka kriitika konfutsianistide ja legistide aadressil, kelle riigile ja ühiskonnale keskendunud õpetusi peetakse inimese ja universumi loomulikku kulgu ahistavateks. Taoismi olulised mõisted on loomulikkus (hiina keeles ziran) ja toimimatus (hiina keeles wuwei), mis iseloomustavad nii kulgu kui ka õndsat. Taoismi lähtealusteks on ka eriti Lõuna-Hiinast pärit looduslähedased šamanistlikud traditsioonid ja rahvalikud kultused. Samuti on taoismi kujunemist mõjutanud sõdivate riikide ajastu natuurfilosoofia, mida Hani ajastu ajaloolased nimetavad yin-yang’i koolkonnaks, ja «Muutuste raamat», mille juured ulatuvad muistsesse ennustamiskunsti.

Shang Xi-Four Immortals Salute Longevity modified.jpg

Taoism kui sünkretistlik õpetus ja institutsionaalne religioon hakkas kujunema meie ajaarvamise algul. Zhuangzi ja Laozi õpetuste ning natuurfilosoofia baasil kujunes surematuse kultus ja usk surematutesse (hiina keeles xian), kes olevat selleni jõudnud meeleharjutuste, paastu ja teatud rohtude manustamise abil. Surematuse rohtude otsinguil tekkis taoismis alkeemia, mis avaldas suurt mõju hiina traditsioonilise meditsiini ja loodusteaduste arengule.

Esimestel sajanditel m.a.j kujunes budismi mõjul välja taoismi institutsionaalne struktuur kirikliku organisatsiooni, vaimulikkonna ja kloostrisüsteemi ja pühakirjaga Daozang (mis lõplikult kujunes välja alles 15. saj-ks). Samal ajal tekkisid ka taoismi poliitilis-religioossed sektid ja koolkonnad, mis mõnikord koondasid keisrivõimu vastu üsna suuri sõjajõude (näiteks kollaste turbanite ülestõus 2. saj lõpus, mis tõi kaasa Hani riigi hävingu), ning taoismi panteon suure hulga hierarhiliselt paiknevate jumalatega. Laozist saab ülijumal Lao Jun, kulgemise kehastus.

1.–2. saj formuleeriti esimene ja seniajani mõjukaim taoismi vaimulik hierarhia eesotsas taevaste õpetajatega (hiina keeles tianshi). Seda tiitlit antakse tänapäevani ühes kindlas Zhangi suguvõsas edasi isalt pojale. Hiljem tekkis taoismis ka teisi sekte ja hierarhiaid.

Songi ajastul tugevnes Hiinas religioosne sünkretism ja hakati rääkima kolmest õpetusest (hiina keeles sanjiao), mis hõlmab konfutsianismi, taoismi ja budismi.

Shi Rui-Xuan Yuan Inquires of the Dao modified.jpg

Taoism on avaldanud suurt mõju hiina klassikalisele kunstile, muusikale ja kirjandusele, eriti luulele.

Koos hiina kultuuri levikuga kandus taoism ka Koreasse ja Jaapanisse, kus sulandas endasse kohalikke uskumusi ja kultusi.

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.