tantra (sanskriti keeles ‘lõng, pidevus’; tiibeti keeles rgyud; hiina keeles 續 xu; jaapani keeles shoku), hinduismis ja budismis religioossete tekstide klass ning nendes sisalduv õpetus, milles kirjeldatakse vabanemist teadmatusest ja ümbersünniahelast. Tantra õpetuste teostamiseks peab olema saanud eelneva pühitsuse õpetajalt.
Budismis nimetatakse tantrateks üht osa pühakirjast, mille autorsus omistatakse Buddhale, kes olevat neid õpetanud dharmakāya ja saṃbhogakāya eri vormide kaudu eri paikades ja buddhaväljadel. Tantrad pandi kirja peamiselt ajavahemikus 6.–11. saj Indias. Tantrad on vadžrajaana põhilised kirjalikud allikad.
Tantrad jagunevad kolmeks alaliigiks:
- juuretantrad (sanskriti keeles mūlatantra, tiibeti keeles rtsa rgyud),
- selgitavad tantrad (sanskriti keeles ākhyatantra, tiibeti keeles bshad rgyud) ja
- täiendavad tantrad (sanskriti keeles bhāgīatantra, tiibeti keeles cha mthun gyi rgyud).
Tantrad peavad tavaliselt sisaldama kümmet teemat:
- õiget vaadet,
- samādhit,
- käitumist,
- mandala kujustamist,
- väe ülekannet või pühitsust,
- samaya’t,
- sādhanat,
- puudžat,
- virgunud tegevuseseisundit ning
- mantrat ja mudrat.
Igaüks neist kümnest aspektist vastab tinglikult ühele kümnest pāramitāst. Tantras järgitakse mahajaana põhilisi sihte ja seisukohti, ent nad rõhutavad suutratest enam rituaalide, sümbolite, mantrate ja kujustamise tähtsust. Tantrate põhjal luuakse teostusmeetodeid – sādhana’id.
Tiibeti budismi uutes koolkondades jaotatakse tantrad nelja klassi, mis on hierarhiliselt järjestatud madalamalt kõrgemale:
- tegevusetantrad (sanskriti keeles kriyātantra),
- teostamise tantrad (caryātantra),
- joogatantrad (yogatantra) ja
- kõrgeimad joogatantrad (anuttarayogatantra).