shangdi (hiina keeles 上帝 ’ülemvalitseja, kõrge esivanem’), hiina traditsioonilises religioonis taevane jumal ehk ülemvalitseja.
Shangdi kultuse varaseimal perioodil, Shang-Yini ajastul (16.–11. saj e.m.a), tähistas see mõiste valitseva suguvõsa esivanemaid, kellele toodi ohvreid. Liitsõna teine kirjamärk di tähendaski algselt ohvrialtarit, hiljem laienes selle tähendus kultuse objektile endale.
Shang-Yinile järgnenud Zhou dünastia valitsemisajal (11.– 3. saj e.m.a) sulas shangdi ühte taeva (hiina keeles tian) mõistega ja hakkas tähendama abstraktset kõrgemat loovat printsiipi. Taoismi allikates esineb shangdi kohati isegi dao ehk kulgemise sünonüümina.
Songi ajastul (960–1279) omistati shangdi tiitel hiina panteoni peajumalale, taevasele Nefriitkeisrile (hiina keeles yuhuang, yudi).
Sõna shangdi kasutatakse hiina keeles ka kristliku jumala tõlkevastena. Varajaste kristlike misjonäride ja neist mõjutatud sinoloogide katsed näha shangdis Hiina muistse religiooni monoteistliku olemuse väljendust ei ole tänapäeval enam aktsepteeritavad.