rime (tiibeti keeles ris med ‘erakonnatu’), tiibeti budismis 19. saj alanud reformiliikumine, mille eesmärgiks oli ületada sektide ja koolkondade suletus ning vastastikune vaenutegevus.
Liikumine algas Ida-Tiibetis sakja, kagjü ja ningma laamade seas, vastukaaluks geluki koolkonna poliitilisele ja religioossele ülemvõimule. Rime liikumise algatajad olid Džamjang Khjentse Vangpo (’jam dbyangs mkhyen brtse dbang po, 1820–1892) ja Džamgön Kongtrül Lodrö Thaje (’jam mgon kong sprul blo gros mtha’ yas, 1811–1899).
Rime rõhutab valikuvabadust, mille järgi võib järgida erinevate traditsioonide õpetusi ja saada pühitsusi erinevatest traditsioonidest. Rime vaade on tiibeti budismis alati olemas olnud, ent 19. sajandil omandas see iseseisva liikumise tähenduse.
Rime eesmärgiks ei ole erinevate traditsioonide ühtlustamine, pigem peeti oluliseks õpetusliinide erinevuste ja mitmekülgsuse märkamist ja hindamist. Rime liikumise eestvedajad olid alati seotud ühe peamise õpetusliiniga, kuid järgisid ja andsid edasi ka teiste õpetusliinide õpetusi.
Tänapäeval rimet kui kindlapiirilist liikumist enam ei eksisteeri, kuid rime vaade kui budistliku õpetuse alus on normiks enamiku tänapäeva eri koolkondade kõrgvaimulike hulgas, aidates ära hoida sektilist suletust ning väärtustades õpetuste mitmekülgsust.