põrgu (sanskriti keeles naraka; paali keeles niraya; tiibeti keeles dmyal ba; hiina keeles 地獄 diyu; jaapani keeles jigoku), budismis üks kuuest olemasolu valdkonnast.
Põrgu on ümbersünniks kõige ebasoodsam vald, kuid pärast halbadest teoviljadest vabanemist seal talutud kannatuste tagajärjel saab olend uuesti sündida kõrgemates sfäärides. Buddhad ja bodhisattvad võivad kaastundest ajendatuna ise minna põrgusse, et vabastada sealseid olendeid kannatustest ja suunata neid virgumisele.
Põrgusse satuvad olendid ränkade pattude eest, nagu tapmine (sh loomade tapmine), pettus, enesetapp, buddhade ja bodhisattvate laimamine jne. On olemas erinevad põrgud, millest sügavaim ja hirmsaim on Avītši. Piinad (tükeldamine, põletamine, muljumine, külmutamine jne) sõltuvad sellest, millise põrguga on tegemist. Pärast piinarikast surma põrgus sünnivad olendid seal taas ja kannatused algavad uuesti. Põrgutes viibimise aeg kõigub mõnest aastast mitme kalpani.
Tavabudismi seisukohalt on põrgud tegelikult olemas, kuid budismi kõrgemates õpetustes (eriti vadžrajaanas) vaadeldakse neid kui meele loodud pettekujutlusi.
Põrgu mõiste on tuntud ka hinduismis. Maa-alusest paigast, kus deemonid patuseid kinni hoiavad, räägitakse esmakordselt «Atharvaveedas». Hilisemates allikates («Manu seaduseraamatus» ja puraanades) mainitakse paljusid erinevaid põrguid. Ka hinduismis ei ole põrgu igavene; hing viibib seal vaid teatud aja vastavalt patu suurusele.