nirvaana (sanskriti keeles nirvāṇa ‘vaibumine’; paali keeles nibbāna; tiibeti keeles mya ngan las ’das pa; hiina keeles 涅槃 niepan; jaapani keeles nehan), budismis ja teistes india õpetustes kõige üldisem mõiste, mis tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kus inimene on täielikult vabanenud teda sündide ringkäigus ehk sansaaras hoidvatest tendentsidest. Budismis mõistetakse viimaste all eelkõige meeleplekke, mis põhjustavad tegusid ja teovilju ning pidevat sündimist ühes kuuest olemasolu valdkonnast.
Nirvaanasse saab jõuda virgumise kaudu, kuhu juhatab Buddha õpetus. Mittebudistlikes õpetustes jõuab nirvaanasse ka jooga või askeesi kaudu. Abhidharmas on nirvaana kas ainus kokkupandamatu (sanskriti keeles asaṃskṛta) seadmus või siis üks kahest koos ilmaruumiga. Nirvaanat iseloomustatakse ka mõiste ‘ülemaine’ (sanskriti keeles lokottara) kaudu, kuna selles ei ole midagi maisele (sanskriti keeles laukika) olemasolule omast.
Tehakse vahet kaht tüüpi nirvaana vahel. Esimest tüüpi on jäägiga (sanskriti keeles sopadhiśeṣa) nirvaana, mis iseloomustab teadvuse kõrgeimasse seisundisse jõudnud isikut, kes ometi jätkab olemasolu sansaaras. Teist tüüpi on jäägitu (sanskriti keeles nirupadhiśeṣa) nirvaana ehk täielik nirvaana (sanskriti keeles parinirvāṇa), millesse eluajal nirvaanasse jõudnud olend (näiteks buddha) jõuab lõplikult maisest elust lahkudes.
Mahajaanas, eriti madhjamaka koolkonnas, väidetakse, et ülima tõe seisukohalt ei ole nirvaanal ja sansaaral vahet.
Kõrgeima taseme bodhisattvad jõuavad teadvuseseisundisse, kus nad on võimelised minema nirvaanasse, kuid jäävad kaastunde tõttu sansaarasse, et tegutseda kõikide olendite hüvanguks.
Hinduismis käsitletakse nirvaanat ühinemisena ülima jumalaga ja nirvaana sünonüümiks on vabanemine (sanskriti keeles mokṣa).