märgitus (sanskriti ja paali keeles ānimitta ‘ilma märgistamiseta, mittemärgistatus’; tiibeti keeles mtshan ma med pa; hiina keeles 無相 wuxiang; jaapani keeles musō), ka märgistamatus, ületava mõistmise ja madhjamaka õpetustes üks seadmusi ülimas mõttes iseloomustavast kolmest põhiomadusest; ülejäänud kaks on tühjus (sanskriti keeles śūnyatā) ja eesmärgitus (sanskriti keeles apraṇihita). Neid nimetatakse ka kolmeks vabanemise väravaks.
Sanskritikeelse sõna aluseks on mõiste ā-nimitta (‘suunatus märgile, märgistatus’), millele on lisatud eitav partikkel a-(viimane sulab kokku eesliitega ā-, nii et jaatava ja eitava mõiste hääldus ja kirjapilt on ühesugused).
Märgitus tähistab seadmuste omadust olla ilma kindla ja muutumatu märgilise tähenduseta. Budismi seisukohalt virgunud isik, näiteks bodhisattva, ei võta seadmusi (mõisteid, seisukohti, kontseptsioone, kujundeid jms) kui kindlalt fikseeritud tähenduse ehk märgilisusega ühikuid. Ta mõistab, et nende tähendus ehk märgilisus tuleneb alati konkreetsest kontekstist ja iga konkreetse seadmuse suhetest teiste seadmustega antud hetkel. Samuti võib ta ise vastavalt vajadusele anda seadmustele tähendusi.
Vt ka märk.
Inglise keeles signlessness.