Konfutsius

konfutsianism, lääne päritolu nimetus 6.–5. saj e.m.a Konfutsiusest alguse saanud hiina pikaajalisima ja mõjukaima õpetuse ja riikliku ideoloogia tähistamiseks.

Konfutsiusele oli Hiinas eelnenud juba ligi 1000-aastane kirjakultuuri ja kõrgreligiooni traditsioon. Nii nagu Buddha ja Mahāvīra õpetused Indias tekkisid sealse varasema kultuuritraditsiooni rüpes, kuid hakkasid paljuski sellele vastanduma, nii tekkis ka Konfutsiuse õpetus Hiinas Shang-Yini ja Zhou kultuuritraditsiooni sees, kuid tõlgendas varasemaid seisukohti uutmoodi, inimkeskses ja humanistlikus võtmes.

Mõiste konfutsianism on tuletatud selle rajaja Konfutsiuse (Kong Fuzi) nimest. Konfutsianismi omanimetuseks hiina keeles on ruxue või rujiao – ‘õpetlaste õpetus’.

Kuigi konfutsianism on eelkõige Hiina rahvuslik ideoloogia, kandus see hiina kultuuri levikuga ka naabermaadesse ning avaldas suurt mõju Jaapani, Korea, Vietnami ja Taiwani kultuurile.

Konfutsius elas ja õpetas ajastul, mil Hiinas oli palju omavahel võistlevaid riike ning muistne kombestik, mis põhines taeva ja taevaalust valitseva kuninga ehk taevapoja autoriteedil, sattus vastuollu valitseva poliitilise tegelikkusega. Konfutsius rõhutas küll oma õpetuse tuginemist muistsele pärimusele ja kirjasõnale, kuid tõlgendas seda ometi teisiti, seades kesksele kohale inimese suhted iseenese, ühiskonna, riigi ja taevaga. Inimlikkus saigi Konfutsiuse õpetuse keskseks mõisteks: inimeseks olemise väärtusi ja kohustusi kirjeldas ta ideaalse inimtüübi õilsa kaudu.

Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hiina keeles dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste.

Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja valitsuse alla. Samas ei tohiks taevapoeg liigselt sekkuda ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest.

Konfutsiusele järgnenud sajanditel tekkis Hiinas palju õpetusi, mis otsisid vastuseid samadele küsimustele: kes on inimene, mis on inimese koht ühiskonnas ja riigis ning missugune peaks olema ideaalne riik. Koolkondade ja mõttesuundade rohkuse järgi hakati seda aega hiljem nimetama saja koolkonna ajastuks.

Mitmed toonased koolkonnad (taoism, moism, legism jt) suhtusid Konfutsiuse õpetusse kriitiliselt, pidades seda liiga elitaarseks, mis hoolivat ainult õilsatest ja suhtuvat halvustavalt lihtinimestesse. Konfutsiuse järgijadki ei olnud ühel meelel ning jagunesid mitmesse koolkonda. Lühiajalises Qini keisririigis (221–207 e.m.a) püüti konfutsianismi julmade repressioonidega täielikult välja juurida, kuna selles nähti totalitaarse riigikorra potentsiaalset õõnestajat, kuid see ei õnnestunud.

Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j) konfutsianism taastati ja kanoniseeriti ning sellest sai Hiina riigi põhiline ideoloogia. Koostati konfutsianismi baastekstide kanoonilised redaktsioonid, millest olulisemad on «Vesteid ja vestlusi», Mengzi, «Pojalikkuse raamat» ja «Kommete ülestähendused». Viimane koos nelja muistse, kuid konfutsianismi vaimus toimetatud ja kommenteeritud raamatuga («Muutuste raamat», «Kirjade raamat», «Laulude raamat» ja «Kevaded-sügised») koondati «Viisraamatusse», mille laiendatud variandiks on «Kolmteistraamat». Songi ajastul (960–1279) lisandus omaette kaanonina «Neliraamat», mis sisaldab «Vesteid ja vestlusi», Mengzi, ning «Keskmise tavalise» ja «Suure õpetuse».

Kanooniliste tekstide õppimine sai riiklikult sanktsioneeritud klassikalise hariduse põhiosaks. Riigiametisse pääsesid ainult need, kes suutsid sooritada eksamid, kus kontrolliti klassikute põhjalikku tundmist. Loodi ka kultus oma rituaalidega.

Konfutsianismis kui riigiõpetuses on Konfutsiuse ja Mengzi eetika ühendatud legistliku seadusriigi idee ja administratsiooni põhimõtetega. Riiki käsitletakse patriarhaalse perekonnamudeli alusel, mille peaks on keiser – taevapoeg. Temast kõrgem on ainult taevas. Keiser valitseb taevatahte kohaselt, kuid ise maapealsete asjade kulgu otseselt ei sekku. Tema nimel valitsevad riiki haritud ametnikud, kellele rahvas peab kuuletuma, olles seeläbi kuulekas ka keisrile ja taevale.

Kõige olulisem voorus on pojalikkus: lapsed on pojalikud vanematele, rahvas ametnikele, ametnikud keisrile, keiser taevale. Nõnda kulgeb ideaalis kõik kosmilise korra kohaselt, mida väljendab mõiste suur ühtsus.

Konfutsianism jäi läbi erinevate dünastiate Hiina ideoloogiliseks alustalaks, kuid kaotas I aastatuhande jooksul mõnevõrra oma mõjuvõimu budismi jõudsa leviku tõttu. II aastatuhande algul võib aga märgata konfutsianismi taassündi ja uuenemist.

Eriti Songi ajastul (960–1279) kerkis esile terve plejaad silmapaistvaid õpetlasi, kes reformisid konfutsianismi. Nendest tuntuim oli Zhu Xi. Reformitud konfutsianismi nimetatakse tänapäeval ka neokonfutsianismiks ja selles on tegelikult lõimunud konfutsianism, taoism ja budism. Hiinas sai isegi tavaks hakata rääkima kolmest õpetusest kui ühest tervikust: iga inimene peaks mingil määral järgima neid kõiki.

Konfutsianism kehtis Hiina riigi ametliku ideoloogiana kuni 20. saj alguseni. Selle mõju on täheldatav tänapäevani, kuigi Mao Zedongi (1893–1976) ajal püüti seda veelgi jõhkramalt välja juurida kui teisi õpetusi.

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.