"Om" devanaagari kirjas
hinduism, veedadega seotud india õpetuste ja religioonide üldnimetus. Laiemas mõttes tähendab hinduism india ühiskonnakorraldust, religiooni ja kultuuri üldse, kitsamas mõttes aga veedadest alguse saanud, brahmanismiga jätkunud ning hiljem budismi ja džainismi mõjul muutunud traditsioonide kogumit viimasel paaril aastatuhandel.
Mõiste hinduism võeti kasutusele 19. saj esimesel poolel Euroopas. Sõna algpäritolu on seotud Induse (Sindhu) jõega ning selle piirkonna rahva ja kultuuriga. Sindhu pärsiakeelne versioon on Hindu, millega hakati tähistama indialasi ja Indiat (Hindustān) üldse ning selle põhjal loodi ka mõiste hinduism. Hinduismi järgijad ise tähistavad oma traditsiooni enamasti sanskritikeelse terminiga sanātana dharma – ‘kestev seadmus’.
Hinduismi varajast perioodi umbes 1500– 800 e.m.a nimetatakse veedade ajastuks, mis viitab selle alustekstide loomise ajale. Veedasid peetakse tänapäevalgi pühadeks, kuigi nende tegelik mõju ja tähendus hinduismis on võrreldes varasemaga tunduvalt vähenenud.
Veedade religioon oli polüteistlik ja selle mütoloogia sarnanes teiste muistsete indoeuroopa rahvaste, eriti iraanlaste, mütoloogiaga. Üldiselt arvatakse, et veedade religiooni kandjateks olid aarjalased, kes tungisid Indiasse mitme lainena alates II aastatuhande keskelt e.m.a. Mõned tänapäeva India teadlased arvavad aga, et nii veedade religioon kui ka aarjalased on põliselt India päritolu. Viimane sedastus asetaks hinduismi tekkimise palju varasemasse aega ning siis hõlmaks hinduism ka Induse kultuuri aegseid ideid ja uskumusi. Kuid ka vastupidisel juhul võis veedade religioon saada mõjutusi enne seda India pinnal eksisteerinud draviidide religioonist, millest paraku ei ole kirjalikke mälestisi. Hilisemad religioossed arusaamad ning mütoloogia on juba segu aarjalaste ja draviidide traditsioonidest.
Veedade perioodile järgnes umbes 800 e.m.a brahmanism, mis on oma nime saanud braahmanite keskse osa järgi kultuses ja ühiskondlikus elus. Seoses budismi ja džainismi esilekerkimisega I aastatuhande teisel poolel e.m.a kaotas brahmanism endise mõjujõu, eriti oli see märgatav Ašoka valitsemisajal 3. saj e.m.a ja Kušaanide impeeriumis esimestel sajanditel m.a.j.
Hinduismi uus tõus algas Guptade valitsemisajal 4.–6. saj. Järgmistel sajanditel kujunes hinduism põhijoontes niisuguseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Kõige olulisemateks pühadeks raamatuteks said puraanad ja eeposed, jumalatest tõusid esile Šiva ja Višnu ning mõjukaks sai bhakti suund. Kui pärast muslimite vallutusi 8.–13. saj kadus budism Indiast täielikult, jäi hinduism põhiliseks omamaiseks religiooniks. Kuigi muslimid püüdsid pidevalt ka “paganlikku” hinduismi välja juurida, ei õnnestunud see neil ning Briti kolonisatsiooni all (mis sai alguse 17. saj lõpu vallutustest) tugevnes hinduism taas. Üheks soodustavaks teguriks oli asjaolu, et Briti võimud tegid koostööd hinduismi järgivate maharaadžadega.
Kuigi 1950 välja kuulutatud India Vabariik on rõhutatult ilmalik ja suhtub võrdselt kõikidesse religioonidesse, on hinduismi mõju iseseisvas Indias endiselt suur. Veedade-aegne hinduism oli eelkõige karjakasvatajate ja põlluharijate religioon, mille keskmes olid ohvritalitused ja jumalate ülistamine hümnide laulmisega. Brahmanismi perioodil ohverduste tähtsus isegi suurenes, kuna sellele anti kosmiline mõõde ja tähendus: usuti, et kogu universum ja maailmakord püsib tänu õigesti sooritatud ohverdustele. Samal ajal hakkas kujunema filosoofiline mõtlemine, mis suhtus kriitiliselt veedade autoriteeti. Uut mõtlemistüüpi esindasid eeskätt upanišadid. Hilisemat brahmanismi-järgset hinduismi on aga üldse raske nimetada ühtseks religiooniks, sest see hõlmab väga erinevaid suundi ja koolkondi.
Kõikide nende põhilisteks ühistunnusteks on veedade (formaalne) austamine ning teo (sanskriti keeles karma) ja teovilja (sanskriti keeles karmaphala) seaduse ning ümbersünni õpetuste tunnistamine. Veedade pühadus on samas üsna nominaalne ja tänapäeva hinduism veedasid eriti ei aktsepteeri. Samuti tõlgendavad hinduismi eri suunad veedasid üsna erinevalt nii nagu ka teo ja teovilja ning ümbersünni mõisteid.
Sajandite jooksul kujunes hinduismis kõrgelt arenenud filosoofia, mida esindavad klassikalised kuus koolkonda ehk daršanat, samuti kirjandus, mille väljapaistvaimateks teosteks on eeposed «Mahābhārata» ja «Rāmājana».
Hinduismi peamiseks sihiks on vabanemine (sanskriti keeles mokṣa) ja selleni jõudmisel on põhikontseptsiooniks individuaalse surematu hinge aatmani ühinemine jumaliku absoluudi brahmaniga. Selleni püütakse jõuda mitmesuguste vaimsete harjutuste abil, millest tuntumad on pühendumine ja jooga.
Hinduismi traditsiooniline elukorraldus on seotud nelja seisuse ja nelja elusihiga.
Hinduism oli ja on levinud laialdaselt ka väljaspool Indiat. Maailma suurim hinduistlik tempel, Angkor Wat, asus muistse Khmeri impeeriumi pealinnas Angkoris, tänapäevase Kambodža alal.