Bhagavadgītā (sanskriti keeles ‘bhagavati laul’), lühidalt ka «Gītā», filosoofiline traktaat, hinduismi üks pühamaid raamatuid, mis kuulub «Mahābhārata» 6. osa «Bhīšmaparva» koosseisu.
Bhagavadgītā on loodud ilmselt 1.–2. saj. See koosneb 18 peatükist, mis sisaldavad kokku umbes 700 topeltvärssi. Iga peatükki nimetatakse joogaks.
Süžeelt ja vormilt on Bhagavadgītā dialoog sõjamehe Ardžuna ning tema vankrijuhi Krišna, jumal Višnu kehastuse, vahel. Seega on Bhagavadgītā ‘Krišna laul’, sest just teda nimetatakse siin bhagavatiks.
Bhagavadgītā algab Ardžuna kahtluste kirjeldusega, kes ei soovi algavas lahingus võidelda oma sugulaste vastu. Krišna aga tuletab talle meelde sõjamehe kohust. Järgneb vestlus, kus Krišna veenab Ardžunat oma meelt muutma, ilmutades ennast seejuures kõrgeima jumalana, kes on vaid näivalt kehastunud inimeseks ja sõjameheks.
Bhagavadgītā vastandub veedade traditsioonile ja braahmanite ülemvõimule, esitades kõrgeima ainujumala kontseptsiooni ja jumalale pühendumise (sanskriti keeles bhakti) ideaali ning väärtustades kšatrijate seisust.
Tekst on oluliselt mõjutanud india kultuuri ja kuulub humanistlike baastekstide hulka, tõstes esile inimest ja inimlikkust.
Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1980, 2000).